“Olin kolme aastane, kui emale määrati 25 aastat sunnitööd Kasahstani vangilaagris. Isegi kuus aastat peale ema vangistamist ei teadnud me veel, kas ta üldse eluski on. Kirjavahetus algas peale Stalini surma, kui saime emalt esimese venekeelse kirja. See andis lootust teda veel kunagi näha. Ema oli saatnud mitu kirja, aga meieni need ei olnud jõudnud. Algul tohtis ta kirjutada ainult kaks kirja aastas, hiljem kaks kirja kuus. /.../ Tegelikkusest – piinamistest, näljutamistest ja hukkamistest, mida kirjades mainida ei tohtinud – saime teada alles siis, kui ema 1956. aasta lõpus vabanes. Vabastamisel öeldi emale vaid: “Väike eksitus!””

Ja kui ema Hilda lõpuks tütre juurde tagasi jõudis, said nad koos olla vaid kaks aastat, kuni haigus ema hauda viis.

Nii meenutab Ilme Ristla oma karmi lapsepõlve, mis tuli veeta emata, pikalt isegi tema saatusest midagi teadmata. Ja kui ema Hilda lõpuks tütre juurde tagasi jõudis, said nad koos olla vaid kaks aastat, kuni haigus ema hauda viis. Emaga veedetud napid kaks aastat olid Ilmele aga tema elu ilusaimad.

Ilme Ristla joonistus oma emale Hildale, kes oli kaugel Kasahstanis vangilaagris. Foto: Vabamu

28 aastat pojata

Pärnakatele Ilse ja Peeter Kotterile tõotas 1941. aasta tulla varasemast erinev – mai lõpus sündis perre esiklaps Vello. Paraku kestis õnnehetk vaid viivu – 14. juunil vahistati Peeter, kes oli ettevõtja ning varasemast valgekaartlasest ohvitser, Ilset ootas jaamas küüdivagun. NKVD-laste represseeritavate nimekirjast puudus aga Vello – see oli koostatud enne tema sündimist. Teadmatuses tundmatu ees ning hirmust poja elu pärast õnnestus Ilsel jätta Vello oma õe Meeta hoole alla, lootes peagi uuesti kohtuda nii poja kui abi- kaasaga.

Peeter suri Gulagis 1945. aastal, elades kauem paljudest oma saatusekaaslastest, kelle eluramm rauges laagrivintsutustes sageli aasta-kahega. Meeta koos noore Velloga põgenes aga koos kümnete tuhandete teistega 1944. aasta sügisel läände ning jõudis kümnendi lõpul välja Ameerika Ühendriikidesse.

Ilse ei teadnud oma poja saatusest pikka aega midagi. On ta veel elus? Kuhu sõjapööris ta paisanud on? Ilse pidas kõigi oma Siberi-aastate jooksul päevikut. 20. aprillil 1942 kirjutab ta: “Vello juba 11 kuud vana. Ei tea, kas ta veel elab? Unes näen alati, et on surnud.” 1944. aasta 10. juulil: “Mulle öeldi täna, et sel aastal ei saa koju, et tuleva aasta näen ma poega ja meest.”

Sama aasta jõulude eel sai Ilse teate Saksamaale jõudnud õest ja pojast. 12. detsembri sissekanne päevikusse: “Kõik on elus, milline rõõmus teade. Ja Vellokesest on kasvanud suur mees. Kui jõudsin kirjas Velloni, ei suutnud enam edasi lugeda, vaid puhkesin nutma.

Kodumaale lubati Ilsel tagasi pöörduda alles kuraditosina aasta pärast. Poeg Velloga kohtumist pidi ta ootama aga teist sama palju – esimest korda kohtusid ema ja poeg 1969. aasta laulupeo ajal, mida Vello USAst külastama tuli.

Need neli lugu okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu uuelt püsinäituselt “Vabadusel ei ole piire” pärinevad ebainimlikkuse teemaruumist, mis kõneleb Eestit okupeerinud totalitaarsete, inimvaenulike režiimide kuritegudest eestimaalaste vastu. Kurjuse kuritegudest inimlikkuse vastu.

See näitus kõneleb ka visadusest, pääsemisest, vastupanust, andestusest, vabaduse taastamisest. Ja sellest, et vabadus on habras, nagu on habras ka piir vabaduse ja vabaduse vastaste vahel, kui kasutada Lennart Meri lausutud sõnu.

Muuseumi külastades ei leia lugude juurest perenimesid. Lood, mida jutustame, pärinevad küll Hilda Ristlalt, Ilse Kotterilt, Aleksander Braunilt, Ülo Ojatalult ja kümnetelt teistelt, kuid sarnased saatused ja lood on omased tuhandetele eestimaalastele. Need on jagatud lood.

Näituse pealkirja – “Vabadusel ei ole piire” – oleme laenanud aga läti kirjanikult Nora Ikstenalt. Sest vabaduseiha ei ole omane vaid eestimaalastele, sest see ei ole ainult meie lugu. See on eelkõige lugu vabadusest, inimlikkusest, inimestest. Kõikjal.

Viimane kiri

“Meid saadetakse vist Venemaale. Olen Antsuga juba märtsist saadik koos. Kohut ei ole olnud. Tervis, meeleolu hea. Üldse läheb praegu umbes 2000 vangi – kuhu, ei tea. Linda ja Meetsi katsugu maale tulla või minna. Mart mingu metsa heinale – saate aru! Mõistke õigesti!

Kõik mu varandus, mis mul on või uuesti saab olema, jääb Meetsile, Lindale ja Liisile võrdselt. Ärge muretsege, kõik on korras.

Saage hästi läbi. Mart mingu metsa heinale, see ei kesta kaua. Tervisi ja kõike hääd, Aleks. Viige see kiri tingimata Lindale, tema ei tea, kus ma olen. Kirjutan Aleksander Mardi p. Braun. 26. juunil 1941, Ešelonis.

Aleksandri puhul oli saatuseks surmanuhtlus – süsteemi hinnangul ainumõeldav karistus küünla süütamise eest võimude poolt hävitatud Vabadussõja mälestussamba jalamil 1940. aasta sügisel.

Need pliiatsiga paberile sirgeldatud sõnad on viimased, mille Eesti lennuväe majori Aleksander Brauni abikaasa, tütar ja vend temalt said. Kiri on kirjutatud vagunis, teekonnal Kirovi oblastisse Vjatka laagrisse. Aleksander heitis kirja trellitatud vaguniaknast välja lootusega, et hea leidja selle kohale toimetab ning lähedased mõistavad tema juhiseid enese päästmiseks.

Kiri jõudis kohale, nii nagu paljud teisedki sarnaselt “postitatud” kirjad jõudsid adressaatideni, andmaks teada omaste saatusest. Aleksandri puhul oli saatuseks surmanuhtlus – süsteemi hinnangul ainumõeldav karistus küünla süütamise eest võimude poolt hävitatud Vabadussõja mälestussamba jalamil 1940. aasta sügisel. Aleksander hukati 2. mail 1942, tema haud on meile teadmata.

Aleksander Brauni viimane kiri omastele. Foto: Vabamu

Relvad nälja vastu

“Kandes karistust Arhangelski oblasti Plessetski rajooni laagrites ajutise invaliidi seisuses, püüdsin lobile veidi toiduraha lisaks teenida suitsukarpide tege- misega. Meistrid ja suurmeistrid tegid suitsukarpe ja mitmesuguseid laekaid, mis olid kaunistatud küll reljeefide, küll inkrustatsiooniga. Minu oskused ja käsitööanne selleni ei küündinud. Aega oli aga palju käes ja nõnda sain esimese mingi plekknoaga valmistatud karbi eest vaksapikkuse peitli, sellega valmistatu eest aga ehtsa, kuigi miniatuurse (nõnda parem peita läbiotsimistel) tööriistade komplekti. Oskamata seda tappi minnes kuhugi leidmatusse kohta peita, hoidsin seda lihtsalt ülestõstetud rusikas. Läbiotsija siiski märkas seda, kuid minu, õnnetu, seletuse peale, et asjakesed on mu leivalisa lootus, käskis neid võõraste silmade eest hoida. Oli siiski juba 1955. a. suvi.”

Nii meenutab 1935. aastal sündinud Jüri Ojatalu, kes osales keskkooliealisena aktiivselt Kadrinas ja Rakveres koolinoorte vastupanuliikumises ning mõisteti selle eest 1953. aastal kümneks aastaks vangilaagrisse. Jüri vangipõlv kestis kolm aastat – tema vangistus kattus Nõukogude Liidu ühiskonda terasrusikas hoidnud Jossif Stalini surmaga, mille järel hakkas haare järk-järgult lõdvenema ja Gulagi väravad avanema. Suurem osa kurikuulsa poliitilise paragrahvi 58 alusel vangi mõistetuid vabanes kümnendi lõpuks.

Vangistuses ellu jääda aitasid imepisikesed tööriistad, millega Jüri Ojatalu esemeid meisterdas. Balanda’le lisa teenimise kõrval pakkus meisterdamine aga ehk Jürile ka midagi veelgi olulisemat – lootust.