Enam Lennart Lepikult ei ole välejalgne mees. Ütleme otse: toetub kepi najale ning jalas pole naelikud või simmikingad, vaid üsna lohvkana tunduvad jalavarjud.

Pole ka ime, elus on mees jalgu kulutanud enam kui küll. Ükskord näiteks siis, kui ta võistlustelt naasis, rongis raamatut luges ja õigest jaamast, kus abikaasa hobusega vastas, mööda põrutas. Hiljem nähti teda Keavast jalgsi kodu poole rühkimas, riidepamp ja puudane suhkrukott ühes. Kus sa sel ajal, tubli kuus aastakümmet tagasi, maalt valget magusat leidsid!

Nüüd oma mehel palju lühemad teekonnad – toidukapi juurde ja kempsu muidugi kah. Kui vaja kaugemale minna, leidub õnneks neid, kes aitavad.