Kui Elumehe solist Jürmo Jurtom oli alles kaheteistaastane poiss, mängis ta oma ema Maarika Jurtomi bändis bassi. Pärast häälemurret võttis aga bändis solisti koha üle. “Kuna esinesime sellises koosseisus, kus olin mina ja kaks vanemat daami, siis kuidagi iseenesest hakati ütlema, et vaat kus elumees! Ja nii ta jäigi,” selgitab Jürmo.

Küllap on väga paljude noorte muusikahuvi alguse saanud just kodust. Nii ka Jürmol. Temale laulis vanaema kogu aeg. Nii ei olnudki kaua oodata, kui poiss ka ise laulma hakkas. Ema juttudest teab Jürmo, et see juhtus poolteiseaastaselt. Ema sõidutas poega rattaga lasteaeda ja järsku hakkas poisi suust kostma Postikana laul. Ikka: “Kuu paistab, tähed säravad, öö katab ilmamaad, kukk õrrel juba tukkumas ja kanad magamas.”

Sellised mälestused. Oma esimesed laulutunnid sai Jürmo lasteaias. Meenutab hea sõnaga kasvatajat, et too leidis aega temaga tegelda. “Osalesin tihti lauluvõistlustel ja saavutasin sageli koha esimese kolme seas.”

Pillimängu algteadmised tulid aga näitlejast isa Enn Klooreni käe all. Isa õpetas pojale ka laval olemise kunsti. Hääle arengule tuli tublisti kasuks ka laulmine poistekooris.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel