Paul käsitas masinariket kui isiklikku solvamist ja veetis iga vaba minuti masina kallal nokitsedes. Praeguseks, arvasin ma, on ta võimeline selle koost võtma ja jälle kokku panema ka pimedas.

Kella üheteistkümneks jõudsime suure lüüsi juurde, mille kaudu viiakse piki kanalit läände suunduvad laevad Rootsi suurima järve Vänerni tasemele. Vahimehe tornis põles tuhmilt tilluke pirn. Arvid hallootas valjult. Selle peale ilmus valgusruutu hall sasipea.

“Mida te tahate? Kas te ei tea, et lüüs suletakse kell üheksa? Peate hommikuni ootama.”

Meile oli vastumeelt mõte veeta kogu öö paigal, sest olime juba niigi aega kaotanud. Meil oli ees veel nii palju tuhandeid miile! Kuid siis kõlas Elleni hääl peakajuti laelt: “Palun, meil on läbisõiduga nii kiire!”