Arvid virutas küünarnukiga mitte just liiga õrnalt Heino ribidesse.

“Vait!” hoiatas ta. “Parem, kui naised seda ei näe. Pole mõtet lasta neil pabistada mõne sipelga pärast.”

“Aga see tähendab ju, et puit on kõdunenud, eks?” uuris Heino.

Arvid kortsutas kulmu. “Mitte täiesti kõdunenud. Natuke pehastanud – ja kõik.”

Ta koputas haamriga vana paiga äärtele, otsides tugevaid planke, mis hoiaksid kinni uut vaskplekki. Nagu ma märkasin, oli uus paik kaks korda suurem kui vana.

“Kas see tähendab, et kõdunemine levib?” pärisin ma.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel