“See on kõige kuratlikum asi, millest ma eales kuulnud,” nõustus ta.

Kui me kolmandal päeval tekile tõusime, oli tormituul end ammendanud. Me lõikasime end reipalt läbi tüüne mere, laeva nina suunatud päikesest valgustatud rannale eespool.

“Šotimaa,” märkis Harry. “Me oleme siin – Fraserburgh’is.”

Ta näitas oma kaardil sadamat, mis avanes meie ees.

Naised ja lapsed valgusid kajutitest välja, et saada osa päikesepaistest; nende käsivartel aga rippusid läbiligunenud riided ja tekid.