Mõisnik mõtles hetke. “Natürlich,” kostis ta siis ja andis oma peateenrile – küllap see jändrik härra kandis just seda tiitlit – märku, mispeale too minema sammus. “See väga hea olema, et teie siin olema,” ütles mõisnik, see von Lilienfeld, “bitte kommen sie.” Ta kõpsis trepi peal teisele korrusele ja neli külalist järgnesid talle. Peremees lükkas oma hapra ja kõhetu läbipaistva käega lahti kahe poolega uksed kohe vasakut kätt ning astus suurde ruumi. Toa seinu ääristasid raamaturiiulid ja paar massiivset kappi, toa keskel oli väike laud, millest ühel pool oli suur diivan ja teisel pool kaks tugitooli.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel