Karla sättis ennast diivaninurka mugavalt sisse. “Ma tunnen, kuidas mulle tuleb raske uinak peale, magan vähekese,” pomises ta, kuid tema kõrval istuv Juku põrutas talle rusikaga nii kõvasti vastu õlga, et Karla virgus paugupealt ja ajas silmad hämmeldunult punni. “Äh?!” nõudis ta rahulolematult. “Sa ei saa magama jääda, meie koosolek läheb edasi, meil on rääkida veel palju ja aega selleks ei pruugi niipea tulla,” ütles Juku. “Mis häda meie vonnil nende surnutega on? Mis mõtted tema peas liiguvad? Kas meil on üldse ohutu siin olla?”