Ja lõpetuseks – sinna jäi veel kakskümmend korda nii palju, piisavalt selleks, et elu lõpuni rahulikult Heinet lugeda ja olematuid kodukäijaid kõmmutada. Kujutad sa ette, ma kulutasin veerand sekundit niigi vähesest ajast sellele, et seifi uks tagasi kinni lükata, austusest meie peast segase võõrustaja maise vara vastu.” “Mul ei ole mingeid süümepiinu,” kinnitas ka Kassaka peremees, tõustes istuli ja tundudes ühtäkki olevat tulvil uut tegutsemistahet. “Võib-olla et neid oleks, kui me oleks saanud lahkuda inimese kombel. Aga meie lahkumine meenutas mulle natuke seda, mida ma olen seiklusjuttudest lugenud uppuvalt laevalt põgenevate rottide kohta. Viskame kõhklused peast ja jagame selle pataka nüüd neljaks. Ehkki mul pole nii palju taskuidki, kuhu see kõik sisse mahuks.”
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta päevapiletosta artikkel
3 € Osta päevapilet