Mul ei olnud veel tunnet, et tahaks kirve uuesti pihku rebida. Vaatasin veel võililli. Mõni üksik veel õitses. Kaunid kirkad kollased õied. Kõik mu suvehakud, kui olin väike poiss, olid täis kollaseid võililli ning valgeid ja lillasid sireleid, jäädes nii lahutamatult kuuluma aastaringi ja suve juurde. Kui lugesin Ray Bradbury “Võililleveini”, tundsin sealt oma suved ja võililled ära.