Ütlesin humoorikalt, et teises ilmas saad kõik tagasi, mis siinses ilmas oled teinud, ja veel topelt; ole tänulik, et üks keretäis saamata jäi. Ohvitser vastas huvitava lausega: „Kurat, ma oleksin alles näidanud, aga ulatusin neile ainult vööni.“ Vaatasin seda rammusat ja pikka meest, kes oli umbes 187 cm pikk, ja mõtlesin, et need kolged olid siis kolm meetrit pikad. Küsisin, kuidas nad välja nägid. Ütles, et nagu meiegi, aga kui kinni võtsid, polnud mingit lootust ära pääseda. Haisesid kvartsi või atsetooni või millegi vahepealse järele. Häält nad ei teinud. Teine juhtum, mis minu arvates õpetlik ja humanoidiga seotud, oli järgmine. 1977. aastal kutsuti mind Leningradi, et peilida üht medalit või õigemini plaati, mille üks füüsika- ja matemaatikateaduste kandidaat humanoidi käest saanud oli.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel