See oli esperanto loodussõprade laager Homo kaj Naturo. Olin siis “krokodill”, keelt veel ei osanud. Rahvast oli Kamtšatkalt, Taškendist, Omskist, Tomskist, Tšeljabinskist, Ufaast, Alma-Atast, Ukrainast ja Valgevenest ning peamine osa Baltimaadest. Kuulasime loenguid ja olime telklaagris, kus, nagu ikka, oli laagrikord. Osalema pidi ka parapsühholoog Moskvast, aga miskipärast ta ei tulnud (kartis julgeolekut, nagu hiljem selgus). Auk jäi päevakorda sisse ning sõbrad (kes ei teadnud üldse, et olen juba aastaid treeninud) tulid minu juurde, et räägiksin huvitavatest nähtustest psüühika vallas, kas või sellest, missuguseid haigeid nägin vaimuhaiglas. Jäin nõusse, sest õhkkond oli väga kodune. Vabandasin, et ei oska veel esperanto keelt, aga sõbrad tõlkisid ja mina rääkisin. Jutustasin sellest, mida suudavad joogid ning rääkisin ka harjutustest, mis võivad sellisele ülitundlikkusele ja selgeltnägemisele viia. Rahvas nõudis harjutusi kohe ka näha. See oli juba kergem osa, sest tolleks ajaks olin ma raske treeninguga paljude võimete alal lae saavutanud.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel