Planeet tundus olevat nagu kärnkonna nahk, kusjuures need kohad, mis näisid kärnadena, helendasid. Ka planeedi liikumine tundus mulle imelik – selle sisemus pöörles vastupäeva, aga ümbrus päripäeva, vööd kiirgasid mingisugust kiirgust, kord tugevamini ja siis nõrgemini, ja loperdasid, sest sisemine osa pöörles nurga all. Mõttes vaatasin seda energeetilist virvarri ja küsisin endalt, kas see ongi siis UFO. Seda mõelnud, olin kohe tagasi oma voodis sooja udu sees. Loitsisin end jälle sisse ning olin üleni energias. Seal nägin taas neid kahte. Nad tõrjusid mind eemale, näidates mulle kaarti, millel olid täpid kusagil Põhja-Uraali ja Obi vahel, siis üks Laadoga juures ja üks kusagil Brasiilia lõunaosas. Samuti Austraalia pinnal Sidneyst või Melbourne’ist kusagil 700–800 km loodesse.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel