Ilusatel vaiksetel õhtutel voodis pikutades olen ikka ette kujutanud, et ma mitte ei kuula raadiot, vaid istun ise kusagil “seal”, kiigutan end saatejuhi toolil, jälgin, millal keelav tuluke kustub ning alustan siis.

Muidugi on mul närv sees, kahtlemata püüan ma võimalikult kiiresti ja kas või ühekorraga öelda ära selle, mis on mind vaevanud, samuti selle, mida tõeks pean.