Kui inimene käitub looduses ja loodusega hoolimatult, läheb metsaande korjama selleks mitte ette nähtud ajal – sest eks metski peab puhkama, hinge tõmbama, omaette olla saama –, siis ei käi hästi selle inimese käsi, kes rikub kirjutamata reegleid. Ta ei leia koduteed, marjakee asemel on nõeluss ümber kaela või juhtub midagi muud hoiatavat, mis on märguandeks, et inimene, see lihtsurelik, kelle eluiga on ju põlispuude omast lühem, on teinud midagi valesti. Meelega või kogemata. Ja saanud selle eest, sõltuvalt väärteo suurusest, ka hoiatuse, noomida või karistada. Inimene läheb tänapäeval metsa ja eeldab, et selleks seatud ja kutsutud ametid on tema eest piisavalt hoolt kandnud, et temaga metsas midagi halba ei juhtuks. Ja mets peab jääma metsa ka sellisel juhul, kui inimene oma elu ja tegevust laiendab metsa arvelt. Tõmmake ennast nüüd kähku kokku, karvased ja sulelised metsaasukad, siit tuleb kõrgetes koolides õppinud tõeline looduse kroon. Ja eks loomulikult tema juba teab, kuidas asjad käivad.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta päevapiletosta artikkel
0,59 € Osta artikkel