Alguses oli väga levinud ja kõige efektiivsem viis metsaseemne külv vilja alla. Eeskätt riigimetsades, aga ka mõisates anti metsastamist vajavad alad või lageraiel tekkinud langid talupoegadele tasuta kasutada, et nood kasvataks seal vilja. Nad võisid sealt kännud välja juurida, mis on suur töö, aga samas andis see talupojale kütet või võimaluse tõrva ajada.
Seda kultiveerimisviisi kasutati XIX sajandi lõpuni väga aktiivselt ja sellest räägiti veel isegi Eesti Vabariigi ajal. Külvi vilja alla loeti väga efektiivseks, puuduseks aga suurt seemnekulu.

1840. aastatel muutus valdavaks metsa istutamine, sest see on efektiivsem. Ajutised metsataimlad olid tavaliselt metsavahtide juures nii riigi kui ka mõisametsades, taimekasvatus oli nende tööülesanne. Lõppkokkuvõttes tuli see ilmselt odavam kui talupoegade metsakülv.