Metsata või vähese metsaga riigimõisate rentnikke kohustati alates 1765. aastast suurendama metsa pinda. Järgneva sajandi jooksul tegeldi sellega ka eramõisates. N-ö vabadele maadele tuli rajada kohalike oludega sobiva metsaseemnega kindel arv metsakultuure vakamaa kohta.

Nagu säilinud dokumentidest nähtub, kandis see töö esialgu vähe vilja. Riigimõisa rentnikud kurdavad, et neil ei ole metsaseemet, ja kui ongi, siis talupojad ei oska seda kasutada.

Siin on üks oluline aspekt: esialgu metsakultuure metsa ei tehtud. Sel ajal majandati metsa valikraietega ja siis ei olnud sisuliselt vaja metsakultuure rajada. Metsakultuure tehti uute maade metsastamiseks.

Metsakultuurid muutusid valdavaks siis, kui XVIII sajandi lõpus hakati üle minema lageraietele ja tekkisid raiestikud. Siis loodi Liivimaal ka riiklik metsandussüsteem. Esimesed Förster’id, meie mõistes metsnikud või isegi metsaülemad, pandi ametisse aastal 1779. Nemad hakkasidki metsakultuure rajama.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel