Elasime kohaliku peremehe juures, keda kodus kutsuti Vladiks. Mu abikaasa küsis, et noh, Vladi, kuidas läheb ja mis uudist? Too mõtles veidi, kratsis oma karvast rinda ning ütles: “Nu läheb ka nii kak-nibud. Uuemat pole kedagist, aga näe, praegu ajasin hiirt taga..."