Mitmel õhtul vaiksemal ajal hakkas lauale ilmuma mõne asja tagant piiluv hiirenäoke. Aja möödudes muutus ta üha julgemaks. Lõpuks oli õhtu ilma piilujata juba nagu pisut poolik. Hakkas vastu võtma ka suupoolist. Toitu sai küll pakutud, aga juua anda ei tulnud nagu ettegi.

Ja siis ükskord, nagu mingis dokfilmis...