Kohe esimesel laupäeval otsustasin minna kohalikus koolimajas toimuvale peoõhtule, et sealse rahvaga kiiremini tuttavaks saada. Eeskavale järgnes tants, nagu sel ajal maapidudel ikka.

Peol tutvusin kohaliku jutuka neiuga, kes lubas peo lõppedes end ka koju saata. Tema kodu poole jalutades oli mulle üllatuseks, et see teekond nii lühikeseks osutus. Jõudes tema kodumajani, oli äkki jutt ka lühike – „Aitäh ja head ööd!“ – ning välisuks klõpsataski kinni. Õhtu oli sügiseselt pime ja ümbrus hirmuäratavalt tume ning nii ei saanud ma äkki aru, kuhupoole astuma hakata, et oma elupaika jõuda.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel