Kunagi ammu rääkis kirjanik Luise Vaher mulle Viljandi kohvikus järgmise loo: “Jõudsin 1944. aasta sügisel koos laskurkorpusega Eestisse. Olime Kaarel Irdiga kusagil põllu peal, kui äkki täitus taevas Saksa pommitajatega. Jooksime koos Irdiga metsa alla ja viskusime kõhuli. Kui pommitamine lõppes, tõusime püsti ja väljusime metsast. Alles siis märkasime, et metsa ääres oli silt: “Ettevaatust, mets on mineeritud!” Puhkesime metsikult naerma ja oleks naeru kätte peaaegu surnud.”

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel