"Need, kellega mina 60ndail–70ndail suhtlesin ‒ meie jaoks ei olnud primaarne Eesti iseseisvus, see tundus liiga utoopiline. Me soovisime ühiskonna demokratiseerumist – mitme kandidaadiga valimisi, tsensuuri kaotamist, vabamat suhtlust välismaaga. Ka Gorbatšov tahtis ju seda, aga tema häda oli, et ta ei teadnud midagi rahvuspoliitikast ja ei saanud aru, millise pommi otsas tegelikult istub. Ta arvaski, et on olemas „uus ajalooline moodustis” – nõukogude rahvas. Anna neile vabadus, siis nad hakkavad sind kiitma ning lähevad õnneliku tuleviku poole!"
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel