"Igasuguse kriisi tunnistamine eeldab esmalt selle teadvustamist ning seejärel juba julgust. Ja ennekõike on kriisi tarvis iseendale tunnistada. Ma maadlen enda paigalseisuga niisamuti ning see on pikk protsess, mis kätkeb vastuste otsimist iseenda esitatud küsimustele. Muu elu minu ümber jätkub minu sisemistest heitlustest hoolimata. Jõgi voolab, mina hulbin.
Kui huvide konflikt kujuneb, ei saa selles sageli vaid üht osapoolt süüdistada ja tekkinud olukordade lahendamine on osapoolte omavaheline asi. Kui nad sellega isekeskis toime ei tule, jõuab juhtunu avalikkuse ette ning siis kujundavad kõrvalseisjad neile teadaoleva ning oma tõekspidamiste põhjal enda arvamuse. See sünnib kergesti.
Me kõik tuleme lapsepõlvest. Omade hoidmist saab juba lapsepõlves inimesele õpetama hakata. Minu arvates on see meie, eestlaste, probleem. Austuse kadumine maksab meile ühel päeval kätte."