Pean Sulevi kirjatöödest ja sõnaseadmise oskusest väga lugu. Sulevi sooja lähedusega algas minu sulandumine Maalehe kollektiivi aastapäeva pidulauas 1993.

Maalehega semmimine sai alguse enne lehe sündi. EPA ajast tuttav Olev Anton (lõpetasime 1959) oli mind meelitanud Edasisse põllumajanduskommentaare kirjutama. Ühel 1987. aasta septembripäeval võttis Olev Pikal tänaval mu mantlinööbist kinni, kehutas mind ise küsima – ise vastama vastloodud Maalehes. Tiris kohe Narva maanteele toimetuse juurde ja laskis Lembit Peeglil pildi ära teha. Uhke lugu küll, Maalehes nr 3 oligi terve lehekülg mind täis. Eelmises numbris oli sellel leheküljel Gustav Ernesaks.

1980ndate lõpp lõi haljendama talupojaromantikast. Napilt pool sajandit tagasi oli Eestis ligikaudu 140 000 talu. Nüüd said paljud poliitikud end õndsaks kireda talude taastamise lauluga. Maaleht pidi mitte ainult talupojavaimu kiitma, vaid ka asjalikke nõuandeid jagama.

Minusugune kraadiga ja tarkade tutvusringiga, kuuekümnele lähenev ripakile jäänud mees võis mitmesuguseid nõuandeid üles leida.