Kui ma kümme aastat tagasi Maalehe Tartu toimetusse tööle tulin, asus see Gildi tänava vana maja teisel korrusel kahes pisikeses toas. Kuigi kütsime elektriradiaatoriga, oli krõbedamatel talvehommikutel tööle tulles toas sooja heal juhul kümme kraadi ning tuli hakata nurgas seisvat ahju kütma.

Tegime pärast ahjus kartulit ja liha, mis viis keele alla. Pärastlõunaks läks nii soojaks, et sai juba sõrmikud käest ära võtta. Ettevõte panustas töötingimuste parandamisse ja maksis kinni soojad sussid.

Sama maja esimesel korrusel oli klienditeenindus, kust lugejad said osta Maalehe raamatuid ja ajakirju ning jätta kuulutusi. Kui klienditeenindus kinni pandi, koliti ajakirjanikud alla. See oli töötingimuste tuntav paranemine. Vähemalt meile tundus nii.