"See, mida me praegu peame peavooluteaduseks – et maakera on ümmargune, et selle ümber saab lennata, et maakera on seest täis ja tema sees on poolvedel tuum, kus käivad voolused tekitavad meile magnetvälja –, sai selgeks alles mõnisada aastat tagasi. Lapik maa, mis seisab nelja kilpkonna või kolme lõvi peal, oli üldtunnustatud maailmapilt ja peavool väga pikka aega. Kui Kolumbus hakkas purjetama tundmatusse, lääne poole, siis paljud kartsid, et ta kukub üle serva alla.

Teadmised meie maailmast täienevad. Praegu oleme seisus, kus meil on maailma toimimisest tõenäoliselt rohkem teadmisi kui kunagi varem, ent see ei tähenda veel, et kõik meie teadmised tänapäeval oleksid õiged.
Head mõtlejad on öelnud, et neid inimesi, kes on kinni jäänud alternatiivfaktide juurde – olgu see lapik maa või muud taolist –, pole ju tegelikult palju. Probleem algab sellest, et nad on väga häälekad. See on klassikaline ühiskonna juhtimise probleem: mida teha hääleka vähemusega?

Kui valima lähevad ainult pooled inimesed ja neist veidi üle poole on häälekas vähemus – kokku veidi üle 25% –, siis see vähemus määrab meie saatuse. See on situatsioon, mida minevikus ei saanud hästi juhtuda ja ühiskond pole selleks valmis. 
Praegu on võimalik mõttekaaslastega ühenduses olla peaaegu silmapilkselt üle interneti, mitmesuguste sotsiaalvõrgustike, ja siis võibki tunduda, et neid ühtemoodi mõtlejaid on hirmus palju."

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel