Või täpsemalt – see viimane amet, püstijalakoomik, mind üsna loogilisel kombel kandiski Maalehe peatoimetaja Ülo Russaku kutsel 1988. aasta algusest toimetama “Naerist”, kust elusmaailma kaos oli eelmise toimetaja mujale lennutanud.

Mäletan, kui ma esimest korda astusin Maalehe majja Toompuiesteel, ega ma kõike ümbritsevat uskunud. Et üks ajaleht elab nii vahvas ajaloolises puumajas nii vahvas kohas. Ja et sellel on suur saal ja ajakirjanikel palju ruumi ning mulle antakse väike mõnus tuba.

Istusin oma seatud toolile ja vaatasin läbi toimetuseakna välja. Õhtupoolne päike paistis sisse, trollisarved vingusid tänaval mõnusalt ning oli näha Paldiski maantee sauna minevaid ja sealt rõõmsalt tulevaid inimesi.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel