Paremate elutingimuste vastu pole keegi. Küll aga võitleb osa psüühilise erivajadusega inimeste omastest, hoolekandeasutuste töötajatest ja kohalikest omavalitsustest erihooldekodude reformimisele vastu, sest uued peremajad ja korterid asuvad linnades ja suurtes asulates. Vaimupuudega ja psüühikahäirega inimesed ei kohane uues paigas ning ka uus kogukond ei võta neid, kes teistest pisut erinevad, sugugi mitte sõbralikult vastu, väidavad nad. On ka pakutud, et Euroopa Regionaalarengu Fondist selleks saadavat 47,6 miljonit eurot võiks kulutada hoopis elamispindade ehitamiseks neile enam kui 500 inimesele, kes ööpäevaringse erihooldusteenuse järjekorras ootavad. "Me peame psüühilise erivajadusega inimestele pakkuma samasugust elu, nagu isegi elame. Miks me arvame, et nad tahavad elada maal ja jalutada ilusa männimetsa all? Nad tahavad samuti käia ööklubides, kohvikutes… Kuulge, kui mina peaksin saama ajukahjustuse, siis ma ka ei tahaks elada metsas!“ ütleb ASi Hoolekandeteenused teenustedirektor Liina Lanno. Metsas või mujal, kuid ilma rahata ei tule elamisest suurt midagi välja.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel