Raske, et mitte öelda võimatu on kujutada elu ette ilma maitseteta – verivorstide ja seaprae, maasikate ja apelsinide, värske kasemahla ja elu allika – veeta.
Milline on elu, kui toidulõhnad ajavad hulluks, aga ühtegi suutäit süüa ei tohi? Kui tahaksid januga juua klaasiäie vett, aga ei saa?
“Kui teadnuks ette, oleksin rohkem toite ja maitseid ära proovinud,” mõtiskleb Sven Tombak (53). 
Tegelikult ei tea ta siiani, kuidas nii juhtus, et ta kahe ja poole aasta eest vee asemel kogemata Torusiili jõi. “Mäletan, et mind viidi töö juurest Pärnu EMOsse ja ootasin seal väga kaua. Istusin, koperdasin, käisin WCs ja siis on tühi maa... Mitte midagi ei mäleta.”
Ta rüüpab lonksu lahustuvat kohvi, loksutab seda suus ja sülitab tühja jogurtitopsi. Isegi sülge ei tohi alla neelata. 
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel