5. juuli ennelõunal kolistame kahe autoga mööda Pihkva oblasti Remdovski looduskaitseala lõputuid metsateid. Esimest masinat roolib kotkaekspert Urmas Sellis, kõrvalistmel istun mina oma fotoaparaatidega, tagumise masina ekipaaži moodustavad Peterburi Ülikooli ornitoloogid Vassili Ptšelintsev ja Vladimir Feodorov.

Meie eesmärk on üle vaadata teadaolevad kalakotkapesad ja leida uusi, rõngastada pesapoegi ning püüda rõngastamiseks mõni vanalind. Kusagil Rämeda poolsaare soomaastikul täidavad sarnast päevaülesannet Gunnar Sein ja Mihkel Tiido.
Kummaline väljanägemine on koormal Vladimiri seljas. Selleks on hiigelsuur kollane pappkast, mille kaanele kirjutatud “Fedja”. Kui tuul kastilt kaane ära puhub, paistab avausest merikotka peanupp. Fedja on merikotka topis, meie kamba justkui viies liige, kellel on täita kindel roll. Hiljem selgub, et ta saab sellega eeskujulikult hakkama.
Järvest loodes, pooletunnise soos sumpamise kaugusel asub pesa, poeg või pojad sees. Urmas siin ronida ei saa, sest kõrgeks ehitatud pesakuhil ei võimalda poegadeni jõuda. Emalind tiirutab ärevalt kiuksudes taevas. Võõraid tuleb uurima ka isalind, poegadele püütud latikas pikkade küüniste vahel. Asume püügivõrku üles sättima.