Kogu kevade on tedrekuked järjekindlalt hommikuti lagedale soole lennanud. Mänguplats on nagu elu näitelava, kus igal osalisel on oma maavaldus ja oma roll. See on koht, kus kudrutada ja susiseda, tiivad laiali ja saba püsti väärikalt mööda märga maad käia, piire valvata, kõrgele õhku hüpata ja naabritega kakelda. Ja see on kohtumispaik kanadega, sest kanade pärast ju kuked siia tulevadki. Kanad külastavad mängu aprilli teisest poolest kuni mai esimeste päevadeni, vahetult enne pesitsema asumist. Kavalere valitakse enamasti mängu keskelt, kuhu on suutnud end välja võidelda parimate geenidega kuked. Konkurents on pingeline. Tedremängud võivad toimuda ka põldudel, heinamaadel või raiesmikel, kuid sood ja rabad on kõige vähem ja aeglasemalt muutuvad maastikud. Kiired muutused tedrele ei sobi. Tedremulin kostub vaiksetel kevadhommikutel paari-kolme kilomeetri kaugusele. Kuid aastatega jääb Eestimaal üha harvemaks seda ürgset helipilti, seda looduse uhket vaatemängu.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel