Külli Pähn istub oma talus ja mõtleb, kas minna maja alla keldrisse moosi tooma või mitte. Tema lemmik on õuna-pohla, aga toas on mustasõstra-maasika. Mett on muidugi ka.
Zapadist kuulis ta Urmas Vaino juhitud “Suud puhtaks” saatest, kohapeal pole sellest mingit juttu olnud. Külli mõtleb nii, et pea aurab, aga kedagi ei tule meelde ka, kes paanikas oleks, varusid korjaks või tankirünnaku jaoks keldrisse varjendit sisustaks.
Vislapuu talu peremees Vello Toomik on heatujuline mees, aga praegu nalja ei tee. Kohe tema maja taga on neli valget Eesti piiriposti ja neli punasetriibulist Vene oma nende vastas. Kui aga mõni talu lind või loom kollasest keelusildist üle peaks minema, siis jumal temaga, mingu edasi või tulgu tagasi, keegi teda keelutsooni püüdma ei lähe.
Nagu teistelegi, kellega rääkima juhtun, valmistab jutt õppustest ja ohutundest Viktorile pisut piinlikkust. “Kas siis tõesti keegi nii mõtleb?” imestab ta, kui kuuleb välismaa ajakirjanike huvist meie sõjahirmu kohta. Setomaal elada on ju imehea – vaikne, puhas... Ainult et tühje maju tuleb iga aastaga juurde.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel