.

Germalo reis Usbekistani koostöös Maalehega leiab aset järgmisel aastal 15.–23. septembrini. Lisaks tavaprogrammile saavad Maalehe reisisellid võimaluse veeta öö jurtas, kuulata kõrbes nomaadide pillimängu, proovida leivategu, teha Buhhaara vanima retsepti järgi pilaffi ning erakordse võimalusena katsuda oma käega ja näha lähedalt puuvillakoristust.

Maalehe traditsiooniline piknik toimub sel korral kõrbes.

Reisil on kaasas Maalehe ajakirjanikud, giid on Raivo Haab.

Lisa küsida ja end reisile kirja panna saab telefonil 661 3300 ja meilitsi reis@maaleht.ee ning täpse programmi leiab aadressilt maaleht.ee/telli.

Kauge vennasvabariik, kuhu kunagi Eestist turismirongiga sõideti kuu aega kestvale reisile ja mis oli peamiselt tuntud oma puuvillapõldude, tübeteikade, pilafipadade ja muidugi maailma ilusaimate keskaegsete linnade poolest, on praeguseks teinud läbi suuri muutusi.

Kuigi Usbekistanist on suur osa kõrb, polegi see nii halb, kui see kõrb peidab endas hulgaliselt maavarasid, seal on ühed suurimad kullakaevandused maailmas, hiiglaslikud maagaasivarud, rohked uraanivarud ning maapõues leidub üht-teist muudki, mis riigile raha sisse toob.

Rahaläige paistab ka silma. Kunagine tolmune tööstuslinn Taškent on muutunud laiade puiesteedega ning suurte parkidega ääristatud bulvarite, uhkete ärihoonete ja hotellidega Kesk-Aasia megametropoliks. Usbekkide uueks kangelaseks on kommunistide asemel tõusnud Timur ehk Tamerlan, XIV sajandil nendel aladel tegutsenud vallutaja.

Kuid mitte kõik pole teisiti – tavalistest inimestest on enamik suuri muutusi mööda läinud, ka turg on endiselt koht, kus käib tõeline elu ja suhtlus. Auravad pilafipajad, teemajad, tübeteikades väärikad habemikud kauplevad eesli hinna üle – kõike seda katab Kesk-Aasiale omane vürtsikas aroom.

Nii võib öelda, et Usbekistani riik on üsnagi jõukas, rahva hulka ei ole see rikkus aga palju jõudnud. Ehitatakse uusi teid ja sõidavad üle 250 km/h kihutavad kiirrongid, aga külades elatakse paljuski nii nagu endistel aegadel ning seal on peamine transpordi- ja ratsavahend eesel. Palgad ja hinnad tunduvad meie jaoks väga madalad, ka portsjon mõnd kohalikku kuulsat toitu on meie meelest poolmuidu saadud. Eriti vähe maksab käsitöö.

Siiditeelt leivaahju juurde

Maalehe reisisellide tutvus riigiga algab Taškendist, kuhu on oma jäljed jätnud suured Iraani dünastiad, Aleksander Suur, endaga hävingu kaasa toonud Tšingis-khaan, vallutaja Timur ja hiljem juba ka usbekkide hõimud. Et aega kokku hoida, teeme siselennu riigi teise otsa Urgentši, kus asub üks Kesk-Aasia imedest – Hiiva. UNESCO kaitse alla võetud Hiiva on ainuke Kesk-Aasia terviklikuna säilinud keskaegne linn, ümbritsetud võimsa müüriga, kümnete medresede ja mošeedega, kõrgete minarettide ja rohkete turgudega.

Pea kõik Usbekistani vanad linnad asuvad kuulsal Siiditeel, mida mööda üle tuhande aasta kaubad ja teadmised Hiina ja Euroopa vahel liikusid. Siiditee suurimad keskused Samarkand, Buhhaara ja Hiiva teenisid kaubakaravanide pealt hiigelkasumeid ning sellest jõukusest annavad tunnistust suurimad ja uhkeimad paleed ja kõrgeimad värviliste mosaiikidega kaetud minaretid.

33 mausoleumist koosnev kompleks moodustab Samarkandis omalaadse nekropoli. Foto: Shutterstock

Palgad ja hinnad tunduvad meie jaoks väga madalad, ka portsjon mõnd kohalikku kuulsat toitu on meie meelest poolmuidu saadud. Eriti vähe maksab käsitöö.

Usbekistan on ametlikult ilmalik riik, enamik rahvastikust on küll moslemid, aga mitte väga tõsised. Usbekistanis võib iga inimene, sõltumata oma usust või riietusest, mošeesse sisse astuda, pilti teha ja ka minareti otsa ronida. Hiivas on ka kõige särtsakamad rahvatantsud, siin kantakse tübeteikadega võrdselt karakullmütse ja siinne köögipool on omamoodi. Üle terve Usbekistani süüakse iga toidukorra juurde lepjoška’sid. Need on lapikud nisujahust ümmargused lamedad leivakesed, mida küpsetatakse savist ahjudes – tõndõr’ides. Hiivas saab ka ise proovida, kuidas see päts sinna ahju seina külge kinni lüüakse.

Buhhaara, mille nimetus on pärit aegadest, kui piirkonnas valitses budism, on läbi aegade olnud üks Kesk-Aasia tähtsamaid linnu. Siin elasid Avicenna, Rudaki, Firdousi ja teised suurkujud. Siin valitses võimas Samaniidide dünastia, kellede mausoleum on kogu linna uhkus ning avaldas muljet juba Tšingis-khaanile, kes selle ainsana purustamata jättis. Linna südames, suure tiigi kaldal, uhke Hoja Nasreddini kuju juures on puude varjus restoranid ja teemajad, kus kohalikke roogasid nautida. Buhhaara on ka koht, kust pärit mitmed kuulsad pilafiretseptid ja seal saab seda ka ise meistri käe all õppida.

Pilafi juures on oluline porgandi värv, õlikogus ja veel hulk asju, mis annavad kokku suus sulava roa. Foto: Aleksandr Prilukov

Buhhaarast põhja poole sõites saab ööbida jurtades, nii nagu seda tegid usbekkide esivanemad, sõita kahe küüruga kaameliga ning nautida kohalikku nomaadide toitu ja nende muusikat. Unustamatu ja ehe kogemus!

Kirev Samarkandi turg

Samarkand on Kesk-Aasia linnadest vist kõige tuntum. Rikas ja kaunis oli ta alati olnud, aga linna hiigelhetk saabus siis, kui Timur ta oma impeeriumi pealinnaks valis. Pärsiast ja Kaukaasiast, Hiinast ja Indiast toodi kokku parimad arhitektid, müürsepad, puidunikerdajad, kalligraafid ja teised meistrid, et Samarkand säraks kaunimana kui ükski teine linn.

Linnas on siiani elus paljud erilised käsitööoskused, nende hulgas käsitsi mooruspuudest paberi valmistamine.

Registani väljak Samarkandis on suur ja võimas, inimene tunneb end kolme hiiglasliku värava ees üsna väikesena. Foto: Shutterstock

Turg, Samarkandi Siyab Ba­zaar, on üks Kesk-Aasia suuremaid, kus nautida kaubaküllust ja teetassi taga habemike aksakallidega juttu puhuda. See on tore, sest inimesed on lihtsad ja sõbralikud, ent ka väga uudishimulikud. Tahetakse teada, kust võõrad pärit on, jutustatakse oma elust, ning enamasti saavad kõik jutud vene keeles räägitud.

Reis pole odavate killast, kuid Afganistani, Kasahstani, Kõrgõzstani, Tadžikistani ja Turkmeenia naabruses paiknev Usbekistan asub kaugel ning tegu on üsna erilise ja rikkaliku kultuurireisiga, kust paljugi jääb kauaks mällu. Kindlasti kõrbe kohal särav pilvitu taevas, laisalt voolavad suured jõed, lõputud puuvillapõllud, mesimagusad melonid, türkiissinised kuplid ning eriti usbekid ise oma eheda, siira ja sõbraliku olemisega.

World Happiness Report’i järgi oli aastal 2016 kõige õnnelikum endine liiduvabariik just Usbekistan.