Tuleb tunnistada, et Eesti puslepildis on Ida-Eesti kohal minu teadmistes siiani ilutsenud lünk. Olen poole oma elust olnud Soome ja Ahvenamaa poole kaldu ning Eesti idanurk ei ole mind, lääne poole vaatavat pealinlast, kel setu juured ja huvialaks Läänemere saared, eriti paelunud. Ida-Virumaale satun mõtteliselt samuti läbi Läänemere saarte, kui sõidan rääkima raamatust “Minu Ahvenamaa”. On huvitav asuda Tallinnast teele Illuka valda, teades, et raamatukogu, kus peaksin õhtul Ahvenamaast rääkima, asub Kuremäe kloostri jalamil. Koolipingis õpitust on teada, et Ida-Virumaal kaevandatakse põlevkivi ning varasematel autosõitudel on silma jäänud mäed ja korstnad. On olnud tunne, et seal lõpeb Eesti.