.

Island ei paku sooje randu, mida me põhjamaalastena puhkuseplaane tehes ehk nautida sooviksime, ent kui on tahet ebamugavustsoonist väljuda, annab Island vastu seesuguse elamuse, mis sunnib vähemalt ajutiselt unustama ükskõik mis lõunamaise reisisihtkoha.

Kananahk tuleb ihule, kui seisad saart lõhestava Põhja-Ameerika ja Euraasia laama kokkupuutepaigas, teades, millised loodusjõud võitlevad su jalge all. Üks mandriosa rõhub teise vastu ja on sundinud selle tõusma mitukümmend meetrit kõrgemale, paljastades maakoore kivise hambarea.

Lopsakas ja külluslikult värviline loodus on ilus, kuid ilu õpid hindama ka siis, kui seda on antud askeetlikult. Lõpututel kahvatutel laavaväljadel oma olemasolu eest võitleva üksiku taime õis võib olla ilusam kui silmapiirini ulatuv õitemeri.

Mandrilaamade rõhumine ongi Islandi omapära üks põhjusi. Muidugi ka eraldatud ja kauges põhjas asetsemine, ent Atlandi ookeani keskaheliku piirjoonel tekkinud vulkaanipursetest see saar just kerkiski ning see on kõige alus.

Laamade hõõrdumisest põhjustatud maavärinad ning vulkaanipursked tuletavad end islandlastele tihti meelde. Loendamatutest geisritest taevasse kihutavad kuumaveevood on küll kaunid, kuid ka meenutavad, et Islandil valitseb looduse tahe, mitte inimene.

Ehkki nii see päris pole. Islandlased on õppinud loodust enda kasuks ära kasutama. Nii geisrite kuuma vett kui ka kogu seda aukartustäratavat loodust. See meelitab igal aastal kohale sadu tuhandeid turiste, kelle maha jäetud raha, ning loomulikult ka islandlaste töökus, on teinud saareriigist ühe kõrgema elatustasemega riigi maailmas.

Lopsakas ja külluslikult värviline loodus on ilus, kuid ilu õpid hindama ka siis, kui seda on antud askeetlikult. Lõpututel kahvatutel laavaväljadel oma olemasolu eest võitleva üksiku taime õis võib olla ilusam kui silmapiirini ulatuv õitemeri. Islandil pole taimede võitlus elu eest ainult sõnakõlks.

Ka rahva kohta võib sama öelda. Islandi saagasid lugedes või neid giidi suust kuulates on teemaks võitlus ja surm. Ometi on islandlased rahvana elama jäänud, kuigi saagade kangelased surevad peaaegu alati. Justkui hoiatuseks, et Island võib murda ka kõige kõvemad mehed ja naised.

Maalehe reisiseltskond oli Islandil juulis, mis on üks neid väheseid kuid, mil saar näitab oma leebemat palet. Siis on ilmaolud sarnased Eesti suvega. Ent seegi ei pruugi alati nii olla ning tugevast tuulest horisontaalseks puhutud vihm võib suvetunde ootamatult minema pesta. Tõde, et pole halba ilma, on vaid valesti valitud riietus, peab Islandil paika.

Mida me nägime? Me nägime veest välja sööstvaid küürvaalu ja kümneid väiksemaid kääbusvaalu ning pringleid.

Nägime geisreid, mille tagasi maapinnale langevad veepritsmed tegid põsed märjaks ja panid vaatleja saadud emotsioonist naeratama.

Nägime tohutuid jäävälju nii väljast kui ka seest.

Nägime vaikinud vulkaane ja kümneid ahhetamapanevalt võimsaid koski. Või väikesi kosekesi, mille treppidel vesi vahvalt kees.

Nägime mässavat ookeani, mille lainete jõud võtaks kaasa elevandigi, kui too veepiirile liiga lähedale satuks.

Nägime loendamatul arvul Islandi hobuseid ja lambaid, kes kaunistasid laavavälju ja mäekülgi.

Sõime mädandatud hailiha, mille maitset tahaks unustada; kalaroogi, mille maitset sooviks kaua mälus hoida.

Nägime muuseume, mis üllatasid põhjalikkusega ja andsid saareelu ning ajaloo mõistmiseks hädavajalikke teadmisi.

Nägime päikest, mis ei loojunud.

Ja me ei näinud isegi mitte poolt saart.