Uuel aastal toimuvad Maalehe reisid koos GO Traveliga. Maalehe traditsiooniline reisiklubi koguneb jaanuaris ning siis juba lähemalt uutest sihtkohtadest, reisihuviliste endi soovidest ja kõigest muust.

Täpsem info reisiklubi toimumisaja ja -koha kohta ilmub lähiajal, kuid kõik, kes soovivad, et info nendeni isiklikult jõuaks, võivad saata kirja meiliaadressil reis@maaleht.ee või helistada numbril 680 4458.

Maandusime suvekuuma õhkuvas Agadiris – kuurortlinnas Atlandi ookeani kaldal. Ümberringi palmipuud, araabia keel ja mehed maani valgetes ürpides ehk djellaba’des. Poodidel ja muudel hoonetel vaid prantsus- ja araabiakeelsed sildid, mõnel pool lisaks ka berberikeelne tekst.

Astuda kristlikust põhjamaade kultuuriruumist otse islamimaailma ei olnudki nii raske, kuna maad ja kohalikke olusid tutvustas Germalo giid Tea Reinvald. Marokos astus bussi ka maani djellaba’s araablane – Maroko reisibüroo esindaja Mohamed ja retk Araabia muinasjuttude võlumaailma võis alata.

Maroko – see on riik Põhja-Aafrikas ookeani ja kõrbe vahel. Läänest loksub Atlandi ookean, idast kaitseb põrgukuumuse eest Atlase mäestik ja lõunast tungib peale Sahara kõrb. Kõrbe pealetung siin on niivõrd tugev, et sõjavägi on rajanud palmilehtede toel lõunapiirile kaitsevalle sisseuhtuva liiva vastu.

„Tahan näidata inimestele ehedat Marokot, meie riigi tõelist palet, seetõttu olen kui kultuurisaadik,“ rääkis reisisaatja Mohamed Mahfoud.

Mohamedi selgitused Fesi, Meknesi jt medina'des põimusid värvikalt mehe enda elulooga. Näiteks tõi ta rikkuse üheks mõõdupuuks selle, mitut naist suutis varasematel aegadel üks mees ülal pidada. Mohamedi vanavanaisa pidas veel orje, aga Mohamedi vanaisal oli neli naist, igaühel neist oma maja.

Tõsi, ühest naisest vanaisa siiski lahutas. Põhjus oli järgmine: selle naise majas hakkasid veetorud lekkima ja naine kutsus torumehe, kellega pidi silmast silma suhtlema.

„See oli piisav põhjus lahutuseks – abielunaine näitas end võõrale mehele.“

Praeguses islamiriigis enam mitut naist ei peeta, noored käivad ringi teksades, neidudel rätikud peas. Turism on Marokos kasvav majandusharu, seda riiki külastavad aastas kümned miljonid turistid. Nii on Mohamed tutvustanud oma maad kõige enam sakslastele ja inglastele, ta on esinenud ka BBC saadetes, tutvustades Põhja-Aafrikat eurooplastele.

Ehedat elu näeb turgudel

„Terre-terre,“ teretasid berberi kaubitsejad eesti keeles, käiku läks ka soome keel.

Hommikuseks äratuseks polnudki vaja kella helisema panna, sest enamasti äratas meid kutse tulla mošeesse palvusele, see kõlas minarettide tipust kui valjuhäälne veniv õhuhäire. Neljakandilises minaretis on lai kaldtee, kuhu pääseb ratsanik hobusega minareti tippu rahvast mošeesse hõikuma.

Kohe said reisisellidele selgeks põhisõnad: souk, mis on kohalik turg; medina ehk vanalinn, ja dirhamid (kohalik raha kursiga 1 euro on umbes 10 dirhamit). Selgeks sai seegi, et Marokos kehtib leebe islam, ei olegi eurooplasest naisel vaja end silmini rätti mässida ja pikk maani kaftan selga tõmmata.

Võluv Majorelle'i aed Marrakechis. Foto: SILJA LÄTTEMÄE

Vaevalt saime esimesel päeval Agadiris uudistada kohalikku melu, kui kohe leidsime end berberite keskel. Souk el Hadis pakuti kohalikke puuvilju, ehteid, rätte, ohtralt värskelt pressitud apelsinimahla ja igasuguseid vidinaid.

Turistilõksuks oli muidugi kaamelisõit. “Terre-terre,” teretasid berberi kaubitsejad eesti keeles, käiku läks ka soome keel. Mustasilmsete berberite tunnustavad komplimendid naistele ja Maroko kaupmeeste soe suhtumine lausa sulatasid kinnise põhjamaalase südame.

“La-la-la!” ehk “ei-ei ei!” sai ka kiirelt selgeks. Sinna juurde veel tugev kätega vehklemine, sest teistel turgudel, näiteks Essaouiras ja eriti Fesi medina kitsastes tänavakäikudes passivate araabia kauplejate leerist oli tunduvalt raskem raha kaotamata end läbi pressida.

Kui suurlinnades võib imetleda palmisalude ja õitsvate põõsaste ning ronitaimede rüppe mattunud uhkeid villasid, siis mägedes elavate berberite külades valitseb vaesus.

Tüüpiline pilt on luitunud djellaba’sse mähitud üksik berber, kes vitsaga ohjeldab kitsekarja või veab eesli ja logiseva vankriga oma pampe.

Elu käib ka lagunevates hurtsikutes, rõdudel kuivab pesu ja üleni kangastesse mässitud naised toimetavad otse tolmusel liival istudes.

Vaesed sirutavad oma käed raha paludes välja igal turul, koputavad autode akendele kiirteedel, kerjates almust. Kuna islamis on ette nähtud annetada igal aastal 2% oma sissetulekust vaestele, siis küllap palujad saavadki lõpuks oma dirhamid kätte.

Giid Tea Reinvald selgitas, et berberid on suutnud säilitada nii oma keele kui kultuuri vaatamata sellele, et araablased on nad allutanud oma kultuurile. Uskumatu, aga alles 2011. aastal kinnitati ametlikult berberi tähestik ja sestpeale avati ka esimesed berberi koolid. Keele ja kultuuri säilitamisega tegeleb Marokos Berberi akadeemia.

Tänavu juulis käis Maaleht Šotimaal ja Inglismaal, sügisel aga Marokos. Viimasest räägib ka juuresolev reportaaž.

Kõigi toimunud reiside lood, pildid ja videod leiab Maalehe kodulehelt.

Maotaltsutajate haardes

Casablanca, Rabat, Essaouira, Fes ja teised linnad, mida külastasime, olid traditsiooniliselt vanalinna osaga ehk medina’ga, mida uuslinnast eraldas pikk kaitsevall ehk linnamüür. Väljaspool medina’t kõrgusid aga uuemad ehitised.

Rahvaarv neis linnades on enamasti üle miljoni. Miljonirahva eestlaste esindajana võttis see teadmine üsna mõtlikuks.

Reisi viimane päev Marrake-chis, kus elab umbes üks miljon inimest, jättis kõigile kustumatu mulje – seda eelkõige kontrastide tõttu: suursugused villad, rohelusest pakatav Majorelle’i aed otsekui paradiis, kosutav jahedus suvekuuma eest kunagise Marrakechi vesiiri haaremis ja üle kõige kõrgumas igast ilmakaarest nähtav linna sümbol Koutoubia mošee minarett.

Vaade Marrakechi kunagise peavesiiri haaremile, mis nüüd on turistidele avatud. Foto: SILJA LÄTTEMÄE

Reisi viimase päeva lõpetasime 7. novembri õhtul Marrakechi kuulsal Jemaa el Fna väljakul. See UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud väljak lausa pulbitses kaubitsejate, müüjate ning maotaltsutajate ründavast leerist.

Mida pimedamaks muutus öö Jemaa el Fna väljakul, seda kõvemaks paisus moosekantide muusika, trummipõrin, Aafrika ühe keelega viiuli kiiksatused, kaubitsejate hõiked. Lisaks madudega vehklevad marokolased.

Niisugusena Maroko meelde jäigi – kirevates erksates värvides kaubad ja vidinad, maiustused, koormate kaupa salle, mida reisilistele jõuga kaela mässiti. Maotaltsutajate eest tuli meil lausa põgeneda.

Kõik reisisellid said meie giidilt Mohamedilt kingiks Aladini imelambi. Lambid näpus, tuligi põhjamaiselt kargesse Eestimaa sügisesse naasta.

Kunda mees Väino Korjuhin (pildil) sai Maroko reisi Maalehelt auhinnaks – reis loositi välja Targu Talita käsiraamatu tellijate vahel. Reisile sõitis mees koos abikaasa Annega.

Väino sõnul oli neil sõit sinnakanti, kas Marokosse või Tuneesiasse, varem või hiljem ka plaanis, sest Aafrikas ei olnud nad veel käinud. Loosivõit andis reisile nüüd kiire tõuke, nii et puhkuseaegki tuli natuke ringi tõsta. Väino ja Anne nimetavad Maroko reisi senistest kõige eripärasemaks. Mõlemale avaldasid mõju Maroko linnade medina’d, samuti inimesed ja nende eluolu.

“See on ju teada küll, kuidas nad elavad, aga vahetu kontakt on iseasi,” märkis Väino. Anne lisab siia juurde Fesi nahaparkimistöökojas nähtu. “Sellist asja nägin esimest korda,” märgib ta.

Väino ütleb, et loosiõnn talle varem naeratanud ei ole ning ausalt öeldes ta ei teadnudki käsiraamatuid tellides, et on võimalik reisi võita.

“Tellisin, et Targu Talita nõuanded oleks kuskil kaante vahel,” põhjendab ta.