.

Maalehe reisisellide seiklustest Madeiral saab lugeda aadressil maaleht.delfi.ee/madeira.

Tuhande meetri kõrgusel mägedes on õhk eukalüptihõnguline ja karge, veidi allpool koguvad küpsust viigimarjad ning laiutavad lopsakad aromaatsed rosmariinipuhmad. Mäenõlvu katavad viinamarjad, nendest edasi laiutavad banaanid. Atlandi ookean sillerdab päikeses nii kaugele, kui pilk võtab.

“Mis te teeksite, kui ühel hommikul oleks kõik see vesi jääs?”

Madeira pealinnas Funchalis sündinud ja kasvanud džiibijuht ehmus. “Kas teie kodumaal juhtub seda?” päris ta murelikult ja jäi natukeseks vait.

“Kui meil oleks üks päev kas või üks kraad külma, siis me sureks,” otsustas ta siis. “Aga seda ei juhtu, sest me elame paradiisis!”

Nüüd nägime põhikohad ära, kuid tahaks veel tagasi tulla, aga seda kevadel, kui orhideed õitsevad.
Külli Ojaste

See jutuajamine leidis aset reisi esimesel päeval džiibisafaril ja lükkas paradiisiavastamisele kena hoo sisse. Õnneks oli ookean külmumisest kaugel ja ujumiseks parajalt soe, nii et iga soovija sai end Atlandi lainetesse kasta. Selleks oli võimalus minna vulkaanilise tekke tõttu mustade kivide ja liivaga randa või kalda äärde rajatud mereveebasseinidesse.

“Ujumine oli väga mõnus!” võt­- tis Kalli-Saima Reidla kokku paljude arvamuse. Ootamatult jõuline laine viis küll Porto Monizi mereveebasseinides tema prillid ära, kuid naine kinnitas, et ei kahetse sinna minekut põrmugi.

Tema teine meeldejääv suplus pärines merereisilt Christoph Kolumbuse purjeka koopiaga, millel nimeks Santa Maria. Ujumishuvilised saavad seal otse laevalt vette hüpata ja madrused näitavad ses osas kaasakiskuvat eeskuju. “Ma ei ole nii kõva ujuja ja vette hüppaja, aga õnneks sai ka mööda redelit vette minna ja avamerel ujumine oli mõnus elamus,” oli Kalli rahul.

Laevareisi pidas ka Reet Teinberg-Veelmann üheks emotsionaalsemaks ettevõtmiseks, kuna suur parv delfiine tuli laeva lähedale lustima ja näitas õhkuhüppamise oskusi. “See oli vapustav, ja merel nähtu jättis kogu maal nähtu seljataha, kuigi mäed on väga ägedad!” õhkas Reet.

Põhiline, mis siiski õhku ahmima pani, oli sealne lopsakas loodus ja mäed, mille külgedele on inimesed oma kodud ja aiad rajanud. Tõusime ka saare kõrguselt kolmandale tipule Pico do Arieirole (1818 m), kust saavad alguse mitmed eri raskusastmega matkarajad. Pico do Arieiro oli parasjagu tihedasse pilve mattunud ja sealsed uhked vaated kadusid uttu. Samas on suur NATO radar ning tagantjärele on üsna humoorikas mõelda, et just selle kõikenägeva silma all õnnestus ühel reisisellil tihedas udus vale grupi kannule suundudes korraks kaotsi minna.

Kuna Madeiral on aasta ringi stabiilselt 20 kraadi ringis sooja ja ka vett jagub, saab seal koristada lausa kolm saaki. Tõsi, lagedat maad on väga vähe ja taimekasvatus toimub mäeveerudele rajatud terrassidel, kus ei saa masinaid kasutada ja põhiliseks tööriistaks on kõblas. Nägime seda, kuidas kasvatatakse banaane ja mismoodi valmistatakse suhkruroost rummi. Oli ka üsna mõnus tunne haarata puu alt kaasa mango või avokaado.

Sealsed aiad olid lookas eri värvi õiekuhilate all ja Eestis toas potis putitatavad taimed sirgusid tänaval mitu korda kõrgemana. Näiteks jõulutäht oli kolmemeetrine põõsas ja aaloed lausa üle pea. Rääkimata eksootilistest taimedest, mis kannavad ka lahedaid nimesid nagu vorstipuu või lambiharjapuu. Et Germalo giid Heigo Sahk ise on suur botaanikahuviline, ei jäänud ükski puu, kõrs ega lill määramata. Maalehe reisisellide seas on küllalt neid, kes ka ise taimi hästi tunnevad ning nii kippus mõni dialoog suisa ladinakeelseks.

“Nüüd nägime põhikohad ära, kuid tahaks veel tagasi tulla, aga seda kevadel, kui orhideed õitsevad,” ütles Külli Ojaste, kes tegi koos sõbranna Caddyga teoks unistuse Madeira reisist. “Tahaks näha veel rohkem taimi ja õisi!” Järgmisel korral sooviksid nad kindlasti minna veel tagasi botaanikaaeda ja Monte aeda, Porto Monizi mereveebasseinidesse ja ka levada-matkale ning Porto Santo saarele, mis on üle maailma kuulus oma liigese- ja luuhaigusi tervendava mõju poolest. Kuid muidugi tunneb end peagi tervemana nagunii iga inimene, kes saab soojas peesitada, kuumas liivas jalgu sirutada ning soolases ookeanis hulpida.

“Maa ise jättis väga hea mulje – puhas ja rahulik, ei ole kärarikas nagu lõunamaal,” võttis oma muljed kokku Eva Alatalu, kes on koos abikaasa Toomasega palju reisinud. “Meil polnud väga pikalt ette valmistatud, tahtsimegi saada puhtalt muljeid.”

Aasta eest tundus, et Germalo giid Heigo Sahk on väga julge ütlemisega mees, kui väitis sihtkohta tutvustades, et Madeira saart võib iseloomustada kohana, kuhu tahetakse tagasi minna. Ent kogenud giidil oli õigus – suur osa Maalehe reisigrupist pole seda botaanilist imet siiani silme eest ära saanud.