Kui tavaliselt oleme harjunud pidama Eestit väikeseks riigiks, on Eestimaa Maltaga võrreldes lausa hiiglane: pisike Malta on Eestist üle 140 korra väiksem. Mis teeb selle saarestiku, kus pole metsi, mägesid, järvi ega jõgesid, nii põnevaks, et see püsib rännuhuviliste meelissihtkohtade hulgas?

Maltal osatakse heast söögist-joogist lugu pidada. Lausa kohustuslik on proovida malta rahvustoitu – küülikuliha (fenek). Väiksemaks ampsuks sobib soolane lehttainapirukas kas ricotta-juustu- või hernetäidisega (pastizzi).

Toit maitseb paremini, kui kõrvale rüübata kohalikku veini.

Maltal kasvavad pea kõik tuntud viinamarjasordid, kuid ka kaks endeemilist sorti, mida mujal ei leiagi – gellewża ja girgentina.

Nüüd saab Maltal Gziras kõhu suurepäraseid lihatoite täis ka eestlaste restoranis, mis kannab nime Smokehouse.

Maalehe ja Go Traveli reis Maltale toimub järgmisel aastal septembri lõpus.

Muistsed templid

Malta on koduks maailma kõige vanematele sideaineta ehitatud templitele, mida templiehitajate rahvas püstitas umbes tuhande aasta vältel 3600. aastast enne meie ajaarvamist. Kiviaegseid templeid on Maltal ja Gozol üle kolmekümne ning küsimusi nende iidsete ehitiste kohta on kindlasti rohkem kui vastuseid.

Teame, et templid olid pühendatud viljakusjumalannale, Malta Veenusele, aga millised rituaalid siin tuhandete aastate eest toimusid, võime ainult oletada. Arvatavasti toodi siin loomaohvreid ning templid olid ka omapäraseks kalendriks, ehitatud üllatavalt täpselt tähtede seisu ja päikese teekonda silmas pidades.

Kahjuks sai templiehitajate kultuur 2500 aastat enne meie ajaarvamist üsna järsu ning kurva lõpu. Selle kohta, mis juhtus, leidub erinevaid teooriaid. On koguni neid, kes usuvad, et kohaliku elanikkonna viisid minema väikesed rohelised mehikesed!

Foto: EE Arhiiv

Usutavam on siiski mõttekäik, et saarestikku tabasid põua-aastad ning selle elanikkond suri lihtsalt nälga. Olenemata kellegi usulistest tõekspidamistest, on need UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvad templid külastamist väärt.

Püha Johanniitide ordu saabus saarele XVI sajandi keskpaigas ning Malta jäi neile koduks mitmeks sajandiks. Rüütliteaegset arhitektuuri saab imetleda Malta esimeses pealinnas Mdinas, praeguses pealinnas Vallettas, Victoria tsidadellis Gozol ning mujalgi. On mõnus jalutada vanadel linnatänavatel ja nautida kaunist barokkarhitektuuri.

Kindlasti peaks põikama turiste täis peatänavalt vaiksematesse kvartalitesse ning jälgima, kuidas elavad kohalikud. Vallettas ei tohiks mööda kõndida Ristija Johannese katedraalist, kus imposantse baroki kõrval saab näha ka kuulsa itaalia kunstniku Caravaggio kaht maali.

Loodus ja põllumajandus

Kuigi Malta on üsna linnastunud, leiab siin tegevust ka loodusesõber. Tore on matkata Dingli kaljudel ja miks mitte peatuda piknikuks Busketti aedades, kus kunagi rüütlid küülikujahti pidasid.

Maltal tegeldakse ka põllumajandusega, kuigi põllumaad on siin vähevõitu ja kliima kuiv. Aastas kasvatatakse siin umbes 75 000 tonni juurvilju ja 10 000 tonni puuvilju. Sellega Malta 470 000pealist elanikkonda ja kaht miljonit turisti ära ei toida ning kohalik toidulaud sõltub suures osas importtoodangust.

Foto: EE Arhiiv

Nii nagu eestlasedki, armastavad maltalased väga kartulit, ning see ongi saarestikus enim kasvatatud põllusaadus. Kindlasti tuleks maitsta ka suus sulavaid viinamarju ja maasikaid.

Maltal jätkub põnevaid tegevusi ja uudistamist igale külalisele. Nii nagu maltalased ütlevad – mehrba, tere tulemast!

Artikli autor ja reisi giid Ingrid Eomois on 18 aastat elanud Maltal ning mullu ilmunud raamatu “Minu Malta. Väike ja vägev” autor.