Leili metsalugusid loevad nii need, kelle süda temaga metsasse puutuvas ühes rütmis lööb, kui ka need, kes Leiliga grammigi nõus ei ole.  Leili metsas pole kordagi ükski langetustraktor käinud. Puid langetatakse käsitsi, mootorsaega, kütteks minevad lepad veetakse välja “põkatsiga”, nagu Leili ütleb. Nii jäävad metsaalune ja allesjäävad puud terveks – silmale kena vaadata ja jalale hea astuda. Leili ütleb, et kui palkidest ehitatakse maja, mis ehk sajandi või enamgi omal kohal seisab, siis sel juhul ei ole tal puudest kahju. “See võib tunduda suurustamisena, aga mina olen oma metsas enda hingerahu huvides otsustanud palju alles hoida, lageraiet teen harva ja väikeses mahus korraga,” kirjeldab Leili oma vaateid metsade majandamisele. “Firma võib-olla ei hooli sellest, ei saagi hoolida, aga eraomanik saab. Mõni eraomanik ei pea tingimata just raiuma, tema võib ka vaadata ja tunda, kuidas mets ja iga üksik puu selles kasvab.”