“Mul on 40 hektarit, kõik raie­küps mets,” ütleb Gunnar Lepa­saar, kelle maa asub Oonur­mes. “Nii kui kaitseala ära tehakse, on maa väärtus null." Oma metsa peab ta pensionifondiks, millest on saanud vajadusel kulusid katta – tulevikus enam mitte. Teine mees, kelle perekonda lend­oravate kaitsmine puudutab, on Juhan Valter. Ta on 13 hektari suuruse maatüki omaniku esindaja ja pereliikmena abi otsinud Varuli advokaadi­büroost. Need Ida-Viru mehed on kõvad Eesti patrioodid, kes ühtäkki mõlemad kordavad lauset, mida ei tohiks nende suust kuulda: see on pärast 1940. aastat suurim sundvõõrandamine, mis Eestis on olnud.