Kui veel paarikümne aasta eest andsid talumaa tagasi saanud linnainimesed selle maa sisuliselt jumalamuidu käest ära, siis nüüdseks on põllumaa juba sedavõrd kõrgesse hinda tõusnud, et isegi heal järjel olevad agrofirmad üheksa korda mõõdavad, enne kui seda ostma tõttavad. Loomulikult tõusevadki müügihindade kiiluvees ka haritava maa rendihinnad. Otsesõnu ei taha ükski põllumaa rentnikust farmer tunnistada, nagu oleks ta maaomaniku lõa otsas, ent rendihindade hinnasurvet tunnetavad kõik. Omajagu vunki annavad sellele juurde riigimaade kas siis rendi- või müügioksjonid, kus hinnad teinekord lausa pilvedesse kruvitakse. Paljud põllumehed nurisevad, et riigilt tuleb rentida või osta maad nii kõrge hinna eest, et nöörib kas või hinge kinni. Nimelt saab riigimaid vaid oksjonil pakutud kõrgeima hinna eest.