Kui mõisaaeg otsa sai ja maad asundustaludeks ümber mõõdeti, sai ka iga talu tüki heinamaad. Seal kasvas mitmes vanuses üksikuid kaski, leppi ja haabu. Kraavikallastel kasvasid peamiselt madalad pajupõõsad. Kui heinaaeg kätte jõudis, algas heinamaal tegevus. Koos päikesetõusuga mindi sinna käsivikatitega niitma. Kastemärga rohtu oli kergem niita. Paar päeva hiljem riisuti hein kokku ning pandi kuhjadesse – sellest võttis osa ka pere noorem osa. Lastel oli lõbu laialt. Pärast jäi aga jälle kõik vaikseks. Olin siis kuue- või seitsmeaastane poisike. Tekkinud oli huvi ilma avastada ja minu käigud ümbruskonda sagenesid.