Südaöö, täiesti pime. Viskan pööningule saepuru sisse pikali. Siin olla kummitus juttude järgi kolistanud. Esialgne pööningukõhedus kaob kiiresti. Mõtlen, mida edasi teha.

Teen, nagu üks nõid soovitas – räägin kummitusega. Too pidavat mind kuulma ja nägema, mina teda mitte. Loll on tondiga juttu alustada, aga sosistan: “Tahaks sind näha. Vahest ilmutad ennast?”