“Kui Maalehes kirjutama hakkasin, helistasid kohe tädi Kai Sakust ja tema kooliõpetajast õde Virve Tartust ning ütlesid, et neil on hea meel. Ja mul oli uhke tunne,” mäletab Piret Tali. “Ning kui veel talunikust onu Ülo märkas, siis pidin uhkusest lõhki minema. Maalehes kirjutamine on auasi.” Jah, Pireti arvamuslood jäid lugejale kohe silma, sest kõnetasid oma siiruse, mõnusate väljaütlemiste ja tabavate võrdlustega. Kõik ikka elust endast võetud, mitte silpigi sõnaga edvistamise nimel.

Ka teemavalikuga on Piretil õnnestunud alati tuiksoont tabada ja asja olemus oma mõttepiltide abil ära seletada-põhjendada. Andes nii ka lugeja mõtlemistahtele uut hoogu. Selle kohta võib vist öelda, et Maalehe autor Piret Tali on midagi eestlase jaoks olulist ära tabanud.

Ise ütleb ta enda kohta, et pärineb sellest ajakirjanike põlvkonnast, kes 1990ndate alguses Tartu Ülikoolis moodsat ajakirjandusharidust hakkas saama. Digitaalne pööre on toonud meediasse uue põlvkonna noori ning Piret möönab, et tema põlvkond on sellest mõõdukalt taandunud. Kuid ega ta oska ennastki ette kujutada kusagil päevalehes veebiuudiseid tootmas.

Aga Pireti ajakirjandus- ja kirjutamishuvi sai alguse juba algkoolitüdrukuna.

Keskkooli kõrvalt oli ta kodukandi toonases ajalehes Pärnu Kommunist juba 16aastaselt palgal. Töötas enda sõnul nii-öelda arvutina, ehk et jooksis korrektuuripoognatega toimetuse ja trükikoja vahet.

Ülikooli ajal töötas ülikooli lehes ja Postimehe nädalalehes Liivimaa Kroonika. Aastakese ka Rahva Hääles ja kümme aastat Eesti Päevalehes, selle kõrvalt on ta teinud tele- ja raadiosaateid TV1s, TV3s, ETVs ja Pärnu raadios.

Praegu on Pireti põhitöökoht Õhtulehe kirjastuse ajakirjas Kodukiri, lisaks toimetab ta Vikerraadio “Vikerhommikus”. Seega tuleb ajakirjanikustaaži lausa 30 aastat.

Kuid Piret on kirjutanud ka raamatuid. Ütleb, et päris ilukirjanduseni ei ole julgenud küünitada. Aga ilmunud on kaks elulooraamatut ja üks kooliajaloo raamat, “Pioneer Viru tänavast” ning sel kevadel jõudis lugejateni “Minu Pärnu”.

Tosin aastat andis ta meedialoenguid Pärnu Sütevaka koolis, kuid pidi sel sügisel kahjutundega lõpetama, sest lihtsalt ei jaksanud nii palju Tallinna ja Pärnu vahet sõita. Võib-olla põhjendus “ei jaksa” polegi päris täpne. Asi on pigem selles, et Piret Tali on kahe poja ema.

“Praegu ongi kõige olulisem see “aednikutöö”, et vaatad, kuidas ja mil moel nad arenevad ja milles nad head võiksid olla. Ning jälgida, kuidas nad maailmast aru saavad ning seda kogevad,” ütleb Piret.

Ja selleks peab kindlasti aega olema.

Aastakümneid tagasi oli kultuuriringkondades üllatav, kui füüsikamagister, TA Küberneetika Instituudi teadur Tiit Kändler otsustas eriala vahetades hakata satiirikuks, ajakirjanikuks ja kirjanikuks.

Praegu ei imesta selle üle enam keegi. Vastupidi – Kändler on ajakirjandusse toonud teadlase terava vaimu, särava sule ja satiiriku iroonia. Alati on ta laineharjal, ükskõik mis valdkonna on parasjagu vali- nud.

Satiirikuna alustanud ja nime teinud, jõudis Tiit Kändler põllumajandusse. Ta oli Maalehe asutajaliige ja pälvis Maalehe poliitikaosakonda juhtides oma tabavate põllumajanduspoliitiliste ülevaadetega peagi ajakirjanike liidu aastapree-mia.

Põllumajanduspoliitikast jõudis ta aga oma lätete, s.o teaduse juurde tagasi.

Kõige rohkem ongi Tiit Kändler kogunud tuntust ja andunud austajaid teadusajakirjanikuna ning teaduse populariseerijana. Ta on pälvinud Valgetähe V klassi teenetemärgi, samuti Eesti teaduse populariseerimise auhinna ja muid väärikaid tunnustusi.

Viimastel aastatel on ta oma lugudega harinud Maalehe lugejaid teadusest viisil, mil moel keegi teine Eestis ei oska. Maalehe rubriigis “Kändleri teaduspilk” ärgitab ta pidevalt oma lugejaid kaasa mõtlema, eksistentsiaalsetel teemadel arutlema.

“Meil on raske tunnistada, et universumis võib olla küsimusi, millele ei olegi vastust,” tunnistab teaduskirjanik ise.

Sünoptik Taimi Paljak on Maalehe üks kauaaegsemaid kaasautoreid. Tema sulest tulnud nädalaprognoose leiab vanu lehekaustu sirvides enam kui paari- kümne aasta tagusest ajast. Muide, sünoptikuleiba on ta nüüdseks söönud juba 35 aastat, seega kauem kui Maaleht üleüldse on ilmunud. Viimastel aastatel on ta meie lehes aeg-ajalt prognoosinud ka eesootava aastaaja ilma sünoptiku pilgu läbi.

Taimi Paljaku nädalaprognoosid paistavad silma oma asjalikkuse ja selgusega, ent neisse on pikitud ka kujundlikkust ja sõnamängu.

Sünoptiku enda lemmikaastaaeg on kevad, ent sugugi ei meeldi talle kõledad ilmad.

“Esimese Maalehele koostatud prognoosi täpset aega ma ei mäleta, aga meenub, et selle kokkupanemine võttis õige mitu tundi. Maalehele loo koostamine on selle poolest eriline, et aiapidaja ja põllumehe jaoks on ilm väga oluline, vahel suisa ainumäärav, ja see suurendab vastutust,” selgitab Paljak.

Teisalt on tema sõnul keeruline kord nädalas ilmuvasse väljaandesse prognoosi seitsmeks päevaks ette paika panna. “Kes ilma jälginud, see teab, et juba neljandast-viiendast päevast alates muutub prognoospilt märksa kirjumaks ja ennustuse ebakindlus suureks,” märgib ta.

Sel juhul tuleb tugineda tõenäolisemale variandile, mis aga ka ei anna õnnestumiseks kindlat garantiid.

“Kuid arvan, et vahest on isegi ausam ja parem edastada sõnum ilma edasise kulgemise erinevatest teedest. Sel juhul on igaühel võimalus ilma käigul silma peal hoida ja vastavalt sellele siis tegutseda. Tuleb leppida meie laiuskraadi eripäraga, kus atmosfäär on väga rahutu ja sageli muudab kiiresti meelt,” toob ta välja.

Prognoosid on muutunud täpsemaks, kuid ka inimeste ootused suuremaks.

“On loogiline, et inimene tahab täpselt teada, kas tema pea kohal sajab või mitte,” sõnab Paljak. “Kahjuks tuleb tunnistada, et veel ei ole mudelennustus kujunevate rünksajupilvede täpse asukoha prognoosimisega nii kaugele edenenud, et suudaks sajuküpseks saavate pilvede arengut ~1 km täpsusega ette näha.”

Oma diplomitöö kirjutas Taimi Paljak muide udust ning selle prognoosimine on tõsine pähkel siiani, magistritöö aga analüüsis, millistes olukordades toimuvad väga kiired ekstreemsed õhutemperatuuri muutused.

“Ekstreemsem ilm ja sellega seotud ohud on kindlasti valdkond, mis mind innustab tegutsema ning siis ei ole piiriks konkreetne tööaeg,” tunnistab ta ning lisab, et tema jaoks ei ole oluline edastada sõnumit “Võta kaasa vihmavari!”, vaid hoopis – “Ilm muutub ohtlikuks, arvesta sellega!”.