"Mulle löödi nagu puuga pähe möödunud aastal lõbusõidulaeval Emajõel. Kaks last rääkisid omavahel eesti keeles, siis aga hakkasid näppima nutitelefoni ja rääkisid edasi inglise keeles. Kuni ema ütles, et räägi ometi eesti keeles, aga poiss vastas: “Miks?” See oli nii tüüpiline pagulaseestlaste olukord 60 aastat tagasi. Mulle tundus, et terve Eesti on muutunud Välis-Eestiks.

Tuleb eristada rahvuslust ja marurahvuslust, mis on rahvusluse sildi kuritarvitamine. Mina pean end romantiliseks rahvuslaseks. Miks me muidu Mare Taageperaga oleksime välismaal eestikeelse pere üles kasvatanud ajal, kui see oli üsna raske. Mõned rahvuslased muutuvad nii rahvuslikuks, et hakkavad omaenda kultuuri kandjaid süüdistama rahvusluse puudumises lihtsalt sellepärast, et neil pole küllalt võõraviha. Positiivne rahvuslus on oma rahva arendamine, võõraviha on aga nürindunud rahvuslus. Ma olen nõus, et see suund on olnud tõusuteel, loodan vaid, et see ei tööta."