4. oktoobril 1957. aastal ootasid mind nagu tavaliselt voodi ees toolil sünnipäevakingitused. Sain üheksaseks. Ent alles mõne päeva pärast teatati meile, nõukogude rahva osakesele, et tol päeval kell 22.28,34 Moskva aja järgi lennutasid venelased üles Sputniku. Mida Sputnik tähendas, said ajapikku teada kõik huvilised ja mittehuvilised. See oli enam kui üks uus tegu. See oli segu võimuihast ja uudishimust, millist maailm polnud veel enne näinud.

Sputnik sai uudissõnaks, vallandades suveniiribuumi. Raamatukappidele ilmus Sputniku mudeleid, Sputnikut võis näha postmarkidel ja tikutopsidel, plakatitel, märkidel ja vimplitel.

“Nõukogude ajakirjandus ei tabanud esimese sputniku tähtsust,” kommenteeris Roald Sagdejev (84aastane kuulus vene füüsik, kes pikka aega, aastatel 1973–1988 juhtis NSV Liidu Teaduste Akadeemia kosmoseuuringute instituuti) 2007. aasta jaanuaris Helsingi teaduspäevadel peetud loengus.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel