Cornelli Ülikooli teadlane David Dunning ja tema kolleegid avaldasid 1999. aastal artikli, milles nad teaduskirjanduses avaldatule toetudes näitasid, et 94% kolledžiprofessoritest peab oma tööd “keskmisest paremaks”. Selle artikliga võitsid autorid tolle aasta Ig Nobeli preemia, mis antakse tööde eest, mida “poleks kunagi pidanud ega peaks avaldama”. Auhinnatud tööde seas on näiteks artikkel Prozaci mõjust rannakarpidele, konnade levitatsioonist magnetväljas ja edust tuvide dresseerimisel, et nad eristaksid Picasso töid Manet’ omadest. Mina ei ole mingil kolmel juhul nõus kasutama terminit “tõejärgne ajastu” – sel lihtsal põhjusel, et tõe-eelset aga ka tõest ajastut pole Maa elu jooksul olnud. Tõde ja vale on elust lahutamatud, alates bakterite valitsemisajast. 1912. aastal puhkes Inglismaal vaimustusetorm inimese eellase fossiili leiu üle. Tulised vaidlused lõppesid aastal 1953, mil Oxfordi astronoom J. S. Weiner ja Briti Muuseumi teadlane Kenneth P. Oakley tõestasid, et Piltdowni kolp on võltsing. Inimese geeniprofiili määramisest elatuvad firmad teevad otsuse sama hästi kui vanal heal kulli ja kirja meetodil. Kümned ja kümned teadlased on teatanud, et ehitasid laborilaual energiat andva, termotuumareaktsioonil põhineva seadme. Kõik on osutunud valeks nagu igavene jõumasin.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel