Pärast maal elanud vanavanemate siitilmast lahkumist katkes ka Tiit Pääsukese tihedam side maaeluga. „Siiski olin selleks ajaks õppinud rukkivihku siduma ja hakki panema, lina kitkuma, sõnnikut laotama, kartuleid panema ja võtma, vikatit luiskama ja heina kaarutama, saadu, koormat ja kuhja tegema, sulle-mulle-saega puid maha võtma ning palju muud,“ loetleb kunstnik varajases nooruses omandatud praktilisi oskusi. Ta möönab, et ega praegu neist oskustest mingit käegakatsutavat kasu ole, kuna maalgi käivad asjad nüüd sootuks teisiti, kui see oli 75aastase kunstniku nooruses. Ometigi on lapsepõlve olemine istutanud Pääsukese hinge soovi aeg-ajalt maale pääseda, tekitanud püsiva tõmbe looduse poole ning arendanud asjatundlikku silma: „Ikka rõõmustan, kui rammusat taliviljaorast näen, muretsen, kas see liiga ruttu kasvades jää all hukka ei saa. Naudin vastniidetud viljapõldude ilu ning laudalõhn tundub siiani mõnus, ja uudishimuliku mullikakarja eest jooksu ei pane.“
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel