Samas, Eestis ei tekkinud oligarhe, nii nagu nad tekkisid Venemaal või ka Lätis. Kas see oli Laari valitsuse teadliku poliitika tulemus, või lihtsalt n-ö läks õnneks?
Ei saanudki tekkida, sest tänu haritud eliidile ja kompromissitule ajakirjandusele toimis lõpuks ikka ka suhteliselt korralik eneseregulatsioon. Madalalaubalised ärimehed, keda ju ka 1980ndate lõpus ja 1990ndate algul oli tekkinud, suruti kiiresti äärealadele, kust nad poliitikat mõjutama ei pääsenud, ehkki mõnigi proovis ju Toompea uksest sisse tulla. Õnneks edutult.
Sellest, mis olid valitsuse sisekonflikti ehk “Isamaasõja” taustad ja mida Laarile õigupoolest ette heideti, libiseb film päris üldsõnaliselt üle. Millised olid need ärilised grupeeringud, kellele soodustuste või eeliste tegemine oli tookord tuli­punktis?
Ega me saagi ühelt filmilt oodata akadeemilist ajalookäsitlust. Mis tahes valitsuse juures püüavad eri huvigrupid – töövõtjad ja tööandjad, kultuuritegelased ja arstid, põllumehed ja pensionärid – oma huvisid selgitada ning kaitsta. See on loomulik nähe.