Näituse avasõnas ütles kunstikoguja Andres Eilart, et tajub endal kohustust kogutut teistele näidata. “Kõige lihtsam oleks ju pildid kuhugi keldriboksi, sahvrisse või kambrisse tolmuma jätta. Aga seda ei lase teha teadmine, et see kunst on meie kõigi lähiajalugu, kultuurilugu.”

Väljas on sadakond teost tema kogust – Jüri Arraku, Olav Marani, Kaljo Põllu, Enno Halleki, Toomas Vindi, Ilmar Malini, Enn Põldroosi, Jüri Palmi ja teiste eesti kunsti suurkujude noorpõlvetööd, mida tänapäeval hinnatakse kui omaaegset suurt kunstiuuendust.

Näituse fookuses, nagu kinnitas Andres Eilart, on toonaste uuendajatena eelkõige kolm meest – Olav Maran, Jüri Arrak ja Kaljo Põllu.

Palusin Andres Eilartil lühidalt kommenteerida kolme näitusel olevat ootamatut tööd, mis küllap kellelegi ennustas ette, et tegu on tulevaste klassikutega.

Suurnäitus 1960.–1970. aastate kunstiuuendusest on rahvusraamatukogus üleval 6. detsembrini.

Olav Maran, “Hammatu”, 1966 Foto: repro

Olav Maran, “Hammatu”, 1966

“1960ndate kunstiuuenduse üks võimsamaid teoseid. Maran mõtles võimude õrritamiseks piltidele välja pealkirju, mis ei pruukinud mitte midagi tähendada. Ka see oli osa avangardismist. “Hammatu” puhul samas on kerge vaimukas viide taustaloole – selle pildi esialgsel versioonil kasutas Olav valmisesemena, assamblaažina proteese, irevil hambaid, mille hiljem siiski eemaldas. Osa Marani varajasi pilte on maalitud Konrad Mäe värvidega – Mägi kinkis maalikasti Marani emale.”

Jüri Arrak, “Lõust”, 1966 Foto: repro

Jüri Arrak, “Lõust”, 1966

“Erandlik pilt ja selline pärl, mille üle oleks uhke iga muuseum. Tegu on varajase autoportreega, mis peegeldab toonast rusuvat meeleolu, elu ühiskorteris, ühiskonnas valitsevat ängi, millest ajutist leevendust pakkus teinekord ehk vaid naps.”

Kaljo Põllu, “Kompositsioon nr. 5”, 1966 Foto: repro

Kaljo Põllu, “Kompositsioon nr. 5”, 1966

“Kaljo Põllu oli ka 1960ndatel juhtiv uuendaja, alles hiljem liikus etnograafia, sugulasrahvaste, Hiiumaa juurte juurde.

Tema varajasi maale on väga vähe olemas, aga kõik on erakordsed. Nendes on toona keelatud abstraktsust, popilikke võtteid. Põllut võib üldse pidada popkunsti, eriti opkunsti maaletoojaks.

Hiljem pööras Põllu oma varajasele loomingule selja, lausa eitas seda. Alles 1990ndate keskel naasis oma algusaastate juurde ja tegi maalisarja, mille keskmes olid silmapetted – kujutas võimatuid olukordi justkui võimalikena.”